My life is average

Elu on raske. Ja siis sa sured ära.

Kuidagi õnnestus mul (mis kuidagi? Kesse loll käis mütsita õues ja unustas kindad maha, sest esmaspäeval oli teadupärast Ibiza, aga eile-täna Severnaja Zemlja?) haigeks jääda. Kurk on juba pühapäevast kahtlane ja nüüd on palavik ka. Hommikul loengus panin külma tõttu mantli õlgadele, kuigi siis süüdistasin ma lihtsalt selle otsaklassi alalist jahedust. Pea lõhkus ka otsas ja ehkki nüüdseks olen juba kolm tabletikest alla neelanud, pole valu kuhugi kadunud. Skipin hiina keele, sest mis toonidest seal rääkida, kui pea on (hiina)pulki täis ja olemine nagu tanki alla jäänud üliõpilasel. Mul nii kohutav huumor, ma tean.

Lisaks tavalisele külmetusele langeb mul kamulaga juukseid peast. Nii palju pole neid oktoobrist saadik välja kukkunud. Peab arstile aja panema, kuigi tegelt ma ju tean, milles viga on.

Ja magada ei saa jälle. Enne poolt kolme pole lootustki unne suikuda. Ükskord vähkresin poole neljani hommikul ja mõtlesin juba tõsiselt end üles ajada, et raamatut lugeda. See on ilmselt vihasemaks ajavate asjade esiviisikus: see tunne, kui sa tahad magada, aga ei saa.

Ja külm on, aga ka selles pole midagi uut. Viisin nädala alguses oma neljanda teki elutuppa ja mõtlesin vaid kolme teki ja pleediga magada. Tulemus oli see, et pärast veerandtunnilist lõdisemist ajasin end üles ja tõin teki taas enda peale. Ma arvan, et mitte keegi teine maailmas ei maga viie teki ja pikavarrukalise öösärgiga. Tore on ikka olla lugre.

Jes! Ma sain rakendada oma äsja omandatud teadmisi Aaviku keeleuuenduse vallas. Käisin eile Treffis mälumängul ja seal küsiti, mida lugre esialgselt tähendas. Miku teatas kohe, et luukere, mida me muidugi ei uskunud, sest tal on komme silmapilgutama mulle täielikku udu ajada, mida ma mingil arusaamatul põhjusel kippun uskuma. Seekord aga, mil ma teda ei uskunud, oli tal õigus. Õnneks panime õige vastuse ikka kirja, illustreeritult ja puha. Spordiküsimused olid muidugi ultimate feil ja teenisid meile ainsa nulliringi, aga ega seal palju muud oodata polnudki. Libahundipoissi nägin ka, mis oli natuke lol.

Eile lugesin Akunini „F.M-i“ lõpuni. Tuli taas meelde, miks ma „Kuritööd ja karistust“ lugeda ei suutnud. Isegi Akunini versioonis olid mõned tegelased nii vastikud, et mul tuli tahtmine raamat minema visata. Ausalt, ma sain täiega tigedaks. Dostaojevski puhul tahaks pooltele tegelastele kontsantselt lõuga anda. Umbes nagu Korea draamadeski.

Viimasel ajal ei jaksagi ma eriti lugeda, põhimõtteliselt ainult krimkasid. Väljavaade, et ma peaks kuu lõpuks 1500 lk ajaloolist kirjandust lugema, täidab mind hirmuvärinatega, seda enam,et sealhulgas Stalini elulugu, mille kohta issi ütles, et see oleks ta peaaegu ära tapnud. Arvestades raamatu paksust, tapaks see pähe kukkudes üsna edukalt. Võib-olla olekski hea sellega vastu kolu saada: pole Liisat, pole probleemi.

Posiitvse külje pealt, homme õhtul või reede hommikul tuleb tädike külla. Mis tähendab, et ees seisab ränk poodlemine. Tahaks endale mustasid kontsi ja pikavarrukalist minikleiti.

Kuigi sellise pusa vastu poleks ka midagi. Mitte küll minu stiil, aga armas ikkagi.

Lõpetuseks, get well Liisa!