Nägin paar nädalat tagasi unes, et Allkpopis oli uudis, et Kyuhyun on ametlikult alkohoolikuks tunnistatud. Mingi üle 5000 kommentaari oli ja puha. Ma olin unenäos suht: lol, I knew that.
Kyuhyuni alkoholipoliitika tuletab meelde mulle mu kaheteistkümnenda klassi eksamiperioodi, kus me härraste alkohoolikutega oma alkoholiteooria välja töötamise. Džentelmenid tegid isegi küsitluse, et selgitada välja keskmise treffneristi joomisharjumused, mis näitas, et inimesed kas a) valetasid b) on nõrgad või c) meie pole keskimised treffneristid.
Lemmikküsimus: millisel juhul jätaksid joomata?
Mina: siis kui järgmine päev peab lennukile minema?
Alex: Liisa. Brüssel
M: ee...kui järgmine hommik hommik on hambarst?
A: shotipidu
M: well...
A: face it, me ei jäta joomata
Ehk siis musjöö J. kokkuvõte:“ Kui ilm on ilus, tuleb juua õues; kui ilma on halb, tuleb juua toas. Kui kõik läheb hästi, tuleb tähistada; kui läheb halvasti, tuleb ikka juua.“
Ah, ilusad ajad.
(Ausõna, maailm armastab sümboolikat, sest kellel mängib hetkel taustaks G6? Ja juba teist korda.)
Aga praegugi võib kino saada. Põhjustasin kaudselt eile isegi ühe draama. Pisarad voolasid, vererõhud lendasid lakke ja inimestel tekkisid astmahood. Ja ilma igasugusete kirjanduslike liialdusteta, nii kurb kui see ka ei ole. Ise olin õnneks sel ajal väljas jalutamas ja magasin peadraama maha, küll olin aga tänahommikuse farsi tunnistajaks. Ja ma juba mõtlesin, et seekord ei olegi ühtegi psühhopaati nagu kahel eelmisel korral. Ilmselgelt ma eksisin.
Esimest korda siin olles nägin und ka. Et oli sõda ja me olime perega rannas ning issi töötas õhutõrjes. Üritasime hiiglaslike rakettidega lennukeid alla lasta, samal ajal kui kõikjal meie ümber plahvatsid pommid. Põgenesime siis enne emme ja õekesega enne sakslaste? tulekut mööda metsa äärt ära. Mina jõudsin järsku üksi linna, oli 1933. aasta ja ma pidin midagi Hitlerile tegema.
Ilmselgel olen ma viimasel ajal veidi liiga palju ajalooga tegelenud.
PS. Taemini elu on raske
No comments:
Post a Comment